Alguses kuulsin läbi Asmongoldi, siis laadisin flac soundtracki alla ja see oli väga hea, siis mängisin. Varem olin demot ka mänginud, siis tundus väga raske aga lahe.
Üks suur raske osa mänguga harjumisel oli perfect parry süsteem, mida ma polnud kunagi varem suutnud üheski mängus teha. Nüüd sellega õppisin isegi päris hästi ära ja see oskus tuleb kindlasti teistes mängudes kasuks (Sekiro).
Asmongold vist läbi ei mänginud ja ütles et üli hea see pole. Ma tulin siia pärast DS1-te ja ma ütleks et kasutasin dodgemist üpris hästi ära, kuigi nii kasulik see polnud kui DS mängudes.
Üks suurim miinus mängus oligi see combat, mida vastased vahel tegid, kus tõsteti relv, siis hoiti mingi ebamäärane aeg õhus ja alles siis löödi. Mind ausalt öeldes see väga ei häirinud. Aga mind häiris see kuidas mõned attackid vastastel tundusid väga ebaloomulikud. Nt jalad ei liikunud aga suur relvahoop maagiliselt liigutas teda korralik 5+ meetrit ettepoole, teleportis attackiga minule lähemale ja sai niimoodi pihta ka.
Naljakas on see et ma kasutasin TERVE mäng ühte relva (v.a mingi esimene ~20min). Ei tundunud OP ja hea moveset ja range oli. Mingeid muid abistavaid itemeid ka ei kasutanud, mis oli paljuks kasutamiseks mõeldud.
Graafiliselt UE4, fps üli hea, tekstuurid tsipa udused, aga võitluses tähele küll midagi ei pane. Muidu ilus. Nii suuri mastaape nagu Elden Ringis oli siin polnud, aga arhitektuur oli äge ikka. Imelik et nimega asukohtades aega ütles (nagu rainy morning nt). Maailm oli üldse ilus ja vastased huvitavad, oli loomingulisust kasutatud. Mul oli mäng kuidagi tume, aga gammat ma ka ei vahetanud. Panin monitori eredamaks kui mängisin.
Heli oli väga hea, muusika ka.
Storyle ma nii palju tähelepanu ei pööranud, nüüd lõpus olles vaatasin paari videot. Tegelt oli parajalt arusaadav, aga samas ka natuke müsteeriline. Otsuste tegemine dialoogides oleks võinud mängu rohkem mõjutada, ainult lõpus juhtus midagi muud. Mina ei viitsinud lõpus Geppetto pojaga võidelda nii et andsin oma südame talle.
Mängu fookuses oligi mõte, et mis teeb inimesest inimese ja kas mingi animatroonik saab muutuda inimeseks, kui tal on tunded ja emotsioonid jm. Ja veel, et kui vajalik on valetamine, kas seda peaks tegema jne.
Ma ei mänginud seda suurte portsudena, pigem proovisin iga korraga ühe bossi võrra väh. edasi jõuda. Nii veniski üle paari kuu. Nüüd tahaks küll DS2-te edasi minna.

Täpselt algust/lõppu ei tea.
Võrratu mäng. 2022 mängisin vist 3h ja see oli väga hea elamus. Mäletan selle esimese ala pikka rohtu oranži päikeseloojangu käes, eriti tuule heliga. Üli hea algus mängul.
Siis juhtus mingi paus ja lõplikult võtsin kätte 2023, sest mul oli jäänud nii sügavad muljed sellest mängust ja ma tahtsin veel seda mängida. Pelusin edasi ja kõik oli enamvähem, aga siis juhtus mul mingi värk, et mul polnud enam võimalik edasi progressida, midagi doktoriga aga täpselt ei mäleta. Sinna paika ma selle ka jätsin.
Mind häiris siin mängus raske ja natuke kohmakas combat, see tegi frustratsiooni. Storyt ka ei teadnud eriti, et mida tegema edasi peab, kuhu minema. Aga noh, ongi raske mäng. Ma tapsin hundimehe ära. Ei tea kas see oli viga.

Storyt ma jälgisin, aga tihti just midagi ei juhtunud. Aga see jutustamise viis ja artstyle olid minu meelt mööda küll.

Selle mängu OST on super, teeb ülihästi uneasy tunde ja samas sobib perfektselt olukorraga ja keskkonnaga. Sound design üldse üks parimaid, mis kuulnud olen.

Alati, kui sellest mängust mõtlen, tuleb sügisene ja septembri/oktoobri tunne ja see tugevneb kui soundtracki kuulata. Minu strava sõit nimega irl Darkwood oli hea selle mängu kehastus päris elus.
Ma ei jõudnud kõike teha, aga vaatasin videotest lõpuni. Kunagi tahaks jälle ette võtta ja algusest lõpuni teha ise. Võibolla metsas olles.
Kokkuvõtteks ongi raske, kohati segane, üli atmospheric ja omamoodi visuaalse stiiliga, hea audioga ning meeldejääv mäng. Ma ei oskagi eriti kirjeldada, mis tundeid see mäng minus tekitab.

Traileritest vaatasin et vau kui äge mäng, raudselt on kõige põnevam asi üldse. Aga mängides muutus umbes paarikümne tunniga juba igavaks. Ei tundnud pärast algust mingit excitementi kui uue hea tüübi kätte sain. Ma ei tea kas asi on minus või mängus, arvan et mängus. Terve asi oli Luuriga.
Mäng ei tundu väga sügav ja pole ka arki graafikaid. Maailm on ka suht vaimuvaene. Storyst pole mõtet rääkidagi. Ma ei tea kuidas, aga kindlasti on seda mängu võimalik lahedamaks muuta ja uute heade tüüpide kättesaamine suuremaks dopamiinilaksuks teha. Hetkel oli põhiline fookus mängus maailma avastamisel, mis on väga suur. Muidugi praegu oli kõik early accessis.

Just avastasin kuidas artifacti põlema saada. see mis edasi juhtus on nii perfektne simulatsioon une nägemisest. kõik pole eriti selge ega loogiline (lamp on kas väga laiali ja lähedal, või väga kaugel ja kitsalt, seega on nägemine suure osa ajast segane). Mind pani siia kirjutama see kuidas ma sain seal unes rafti peale ja sõitsin vist lõppu koopasse. Seal läks kottpimedaks ja mingi vaikne mühin hakkas valjenema. siis lõpuks läks valjuks ja ma ärkasin selle lõkke juures kus olin doze off pannud. Aga nüüd see oli vee all sest tamm oli katki läinud. Ma reaalselt tundsingi nagu mingi uni oleks olnud, sest see päris maailm tundus nagu elu oleks seal kogu aeg edasi läinud ja keegi polnud mind märganud. Sarnane on siis kui jääd tunnis magama ja ärkades avastad, et tund on lõppemas ja inimesed pakivad asju. Veel oli siin see harilik unede lõpp, kus juhtub midagi hirmsat ja suurt ja sa ärkad üles, aga siin oli veel selle versiooni arendus (mis võib päris elus ka tulla) kus juhtus midagi hirmsat ja see sama või sarnane asi leidis aset ka päris elus ning sa märkad seda üles ärgates. Võibolla näiteks kuselemine. Koopas vee mühina kuulmine, siis üles ärkamine ja üleujutatud maailma leidmine on tõesti üks ainulaadne kogemus.

Väga raske on DS reviewd teha sest mängisin esimesena Elden Ringi. Paari viimase päevaga tegin umbes kolmandiku mängu ära. Mängides ei tundunud nii suur kui ER, muidugi. Lisaks oli natuke üllatav paar korda kui mingi uus koht tuli ja juba natuke aega hiljem polnud see enam vajalik. Tagasi vaadates jätab päris kompaktse ja suht väikse maailma tunde. Äge oli ikka kuidas enne Anor Londot mõtlesin et mäng läbi ja siis tuli terve suur linn mäe tagant välja (kuigi eriti palju seal teha polnud, ikkagi hea moment). Aga seal metsades olemine ausalt tundus natuke out of place DS jaoks, aga vähemalt oli mängus siga palju mitmekesisust lokatsioonidega.

Storyle loomulikult ei keskendunud, aga natuke lugesin itemite descriptioneid. Maailm oli väga lahedasti kokku põimutud erinevate osade vahel. Bossid olid nagu olid, ER võrreldes kindlasti väiksemad. Aga palju mõtlesin mängides, kui palju loovust siia mängu ikka on pandud. Audio design meeldis mulle, palju väikseid detalie. Kahju et paar korda pidin asju guugeldama. Tagasi vaadates ütleks, et mingi koha info saamiseks või story vms on okei guugeldada. Aga mängu või täpsemalt combatiga aitamist ma ei tohiks enam netist otsida.

Sest, viimase bossi tegin 1st try ära, mis on suht kurb. Gwyn tundus üldse natuke nõrk. Arvan et aitas ka minu +15 great club ja 50 str. Gwyn oli erinev teistest oma soundtracki poolest, ilus lihtne klaverimäng. Aga jah ma olin OP strength build nagu ikka, tuleivikus tahan muuta.

Parryt pärast algust ei kasutanud, vibusid mitte kunagi. Paar asja jäi tegemata, näiteks Firekite drake vmsellist ja prologue osas oli mingi kättesaamatu koht loodiga. Võitlused eriti rasked ei olnud, lihtsalt võitlusteni jõudmine on päris kelbas. Sest pole Marikaid nagu ERis ja siis peab jooksma pool bioomi läbi et fightini jõuda. Minu arust build upid suurte asjadeni oleks saanud olla paremad, võibolla suuruse puudus. Ja siis durablity süsteem mitte eriti mängu muutev. Peamised erinevused ERiga ongi QOL ja kõige suurus. Graafikad täiesti normid, 4k support ja värki. Poole peal panin AA ka maha ja siis kõik sädeles ja oli jummala terav. Vesi tundus ikka väga ilus sellise mängu kohta.

Mängus tundus suht erinevad 2 osa. Algus on rahulik, realistlikud lokatsioonid, tavalisemad bossid ja rahulikum muusika (nt A Moment's Peace). Hiljem metsaga muutus natuke meh-i poolsemaks. Ja lisandus erinevaid bioome nagu Abyss ja laava kohad ja kristallid. Läks päris hulluks. Seega ei ole vist mängust ka väga terviklikku pilti ja vähe meeles.

Aitab küll kirjutamisest, coffega tahan teha DS2 algust, nii et pean muud mängud nüüd võtma. Kui ER dlc tuleb vebr 20midagi siis mytea kaua ma kannatan seda oodata ja hoiduda spoileritest. Raske on tärne sellele mängule panna. Midagi kardinaalselt valesti ei ole, hea gameplay (kuigi kuradi aeglane joomine). Pakun 4/5 aga ei meeldi DSidele numbrit veel panna.

nüüd aasta või rohkem hiljem (vist mängisin 2022 jõulud?). hakkasin mängima sest pc osade reviewdes oli benchmark mäng. väga ilus nägi välja. tegin kahjuks requiemi enne innocenci, väga schade. üks esimesi mänge mis 3080 ti-ga mängisin (vist). Graafika väga piltilus, eriti koos selle maailmaga ja looduse ja atmosfääriga ja nende vaadetega mis seal olid.ja pmst koguaeg lukus 60fps. üllataval kombel hakkas suht vara meeldima. gameplay ja combat meeldisid mulle, meenutas AC Originsi. Storysse ei läinud nii sügavalt sisse, et lõpp mind päris traumeerind oleks. jälle schade. aga töötas selles mõttes et tahtsin pärast lõppu kohe rohkem seda mängida ja võtsin ette innocencei. Peab märkima et ainuke mäng mis meeles kus on controlides kasutatud side buttoneid hiirel.
AGA KURAT SOUNDTRACK. üks põhjus veel miks hakkasin mängima oli et level1 podcastis räägiti sellest mängust (tõsiselt aitäh Ragnar) ja sain teada et eestlased olid ost-ga seotud. Mängu mängides väga ei mäleta et oleks suurt tähelepanu muusikale pannud, pigem mängus kuulsin ainult seda haiguse kriipimise häält. (a kurat kuskil panin elutoas lauamängu ajal enne mängimist seda ost-d ja siis tahtsin veel rohkem hakata mängima). muidugi kohe spotifys liked songsidesse kõik. AGA eesti epcc laulis sisse ja vist üks mu lemmikuid ost-sid üldse. väga hea töö Olivieri poolt.
Üks ilusamaid mänge nii silmadele, kõrvadele kui ka vaimule. väga sidus (omadussõna). võibolla muudan 5ks tärniks. pakun et millalgi uuesti

Huvitav ja uuemeelne. ma arvan et gameplay clunkyness võttis naudingust ära, aga selliste mängudega ei saagi perfektset gameplay osa oodata. osad kohad olid mängus ilusad ja cutscenides väga head. äkilised / darknessi osad eriti ei töötanud minu peal, lõpp meeldis rohkem. sest seal oli aeglasem tempo, ilusamad stseenid ja siuke artistic tunne ja kuidagi parem voiceover. ning väga lahedad cutscenid. ma võiksin mänge mängida ilma halbade eelarvamusteta. Jacob ütles et ta eelistab mängudega nullist skoorist alustamist, seda üles ehitades. ma ütleks et olen seda teinud ja siis on nii et naudin mängu alles lõpu poole (Requiemiga hakkas juba alguse poole meeldima) või siis pärast lõppu. Elden Ringiga teadsin et see on insane mäng ja siis juba algusest VÄGA meeldis. ma ei tea nyt. AW2 huvitav, julge kunstiteos. soomlaste tehtud, äge oli mängus seda rohkelt näha. creditites eesti nimesid ei näinud, aga oli cuba films OÜ; Eestist. Järgmist mängin kindlasti. (edit 13jan: Gameplay ütleks 3 või 3.5 tärni, kunstina 4 või 4.5. Midagi oli nagu puudu, võibolla minupoolne faktor, ei oska öelda).